Karlis Suvi koduleht

Üle meetri mees

Tere Teile kõigile üle mitme mitme aja. Tuli mõte, et meenutaks ja kirjutaks Teile nüüd oma senini toimunud suvistest asjatoimetustest. Kindlasti nii mõnigi väiksem tegevus on juba unustatud, aga siisiki on kirjutada palju.

Alustuseks õnnesoovid tädi Birgitile, onu Tanelile ja suurtele vendadele Siimule ning Rometile pisikese Olle sünni puhul. Ma olen teda ka juba mõned korrad näinud. Käisime emmega Ollet isegi haiglas juba piilumas. Ta oli kohe nii tilluke, et ma ei märganud, kuidas ta oma emme kaisus sõi ja kartsin juba et minu emme on tita jutuga mulle lihtsalt tünga teinud.

Teine tähtis asi on see, et mina pole enam alla meetri mees. Võttis aega enam-vähem 2 aastat  ja 9 kuud, aga nüüd olen juba poole pikem kui sündides st 100 cm pikkune. Emme loomulikult rõõmustab ka selle üle, aga samas toriseb, et ei jõua nii kiiresti riideid varuda kui mina välja kasvan. Ta ostab juba ammu 110-116 suurust. Issi arvas üldse, et peaks ostma kohe talle parajad püksid ja las ma siis kasvan täis. Emmet see mõte väga ei vaimustanud.

Me oleme mu sõbranna Kiku perega paaril reisil koos käinud. Juunis käisime Tuhala nõiakaevu ja Polli miniloomaaeda vaatamas ja eelmisel nädalavahetusel Haapsalus. See nõiakaev huvitas rohkem emmesid-issisid, meie jooksime niisama looduses ringi,  aga loomaaed oli küll tore. Sai loomi sööta ja nägin uusi ning huvitavaid loomi.  Samuti oli tore sealne mänguväljak. Haapsalus käisime raudteemuuseumis ja Iloni Imedemaal ning piiskopilinnuses. Haapsalu raudteejaamas, kus muuseum asus, oli välja pandud ka palju väga vanasid vedureid ja vaguneid, mida ma lootsin igasuguseid kange näppides tööle saada, sest ma kohe üldse ei tahtnud uskuda emme juttu, et need masinad enam käima ei lähe. Iloni Imedemaal meeldis mulle kõige enam suur ragulka, millega me püüdsime koos issiga märke maha lasta. Erilise eduta, aga niisamagi oli tore. Linnuse juures oli aga taaskord hästi lahe mänguväljak ja linnuses sees sai hästi kitsast ning järsku treppi pidi kellatorni ronida ja kõrgelt alla vaadata. Emme ostetud kukekomm oli ka hästi nämma.

Minnes tagasi juunikuusse, siis jaanilaupäeval tšillisime ja grillisime Tallinna vanaema-vanaisa juures, aga jaanipäeval käisime emme-issiga suures loomaias (mu kallid vanemad arvasid, et jaanipäeval on seal hea lahe liikuda, vähe rahvast, aga tundus, et paljud lastega pered olid nii mõelnud). Emme oli tubli ja tuli meiega ka madude majja, ta nimelt ei salli üldse madusid (kavatsen tema ussihirmust Teile ka pärast veel pajatada), aga vapralt jalutas ikkagi kaasa. Isiklikud lemmikud olid mul karud ja siis ka üks edev šimpans, kes kogu aeg jalutas ringi ja eputas külaliste ees ning kes emme arvates meenutas…ei, ei mitte issit, vaid hoopis taadu Reinu.

Juuli alguses käisime emmega ka väikest Marioni ja Samueli vaatamas. Sealt on mul meeles vaid see, et tita oli üsna pahur ja ei tahtnud eriti magada.

Juulikuu oli üldse veidi ebatavaline meie jaoks, sest pidime hakkama saama ilma sooja veeta, seda polnud tervelt 3 nädalat. Aga tänu sellele käisime hästi palju Laulasmaa spaas ujumas (ühendasime meeldiva kasulikuga, noh lisaks ujumisele saime ennast ka ju puhtaks pesta). Kui esimest korda olin ma vees üsna arglik, sest eelmisest ujumaskäigust oli ikka väääääääääga palju aega möödas, siis nüüdseks naudin juba vees mulistamist täielikult. Ning ekstra tore on veel peale ujumist jäätist limpsida, ma arvan, et see meil emmega väga hea diil.

Eespool lubasin, et kirjutan Teile sellest, kui palju mu emme usse st madusid kardab. Meil siin kodu lähedal terviseradadel oli sellel aastal palju metsmaasikaid, mida me siis ka usinalt söömas käisime….kuni selle hetkeni kui naabritädi Valve ütles, et ta sellel suvel seal palju rästikuid näinud. Siis muutus emme üsna arglikuks, samas tema korilaseinstinkt jäi ikkagi peale, ent enam me ei roninud suure rohu sisse ja mul ei lubanud ta üldse eriti raja pealt kõrvale minna. Emme õnneks me päris silmast silma rästikut ei kohanud, aga ükskord läks üsna napilt. Nimelt metsas ühes teede ristumise kohas pöörasime meie emmega vaskule ja meile vastu tulnud kepikõndi tegevad tädi ja onu ka vasakule ning  siis äkki tädi röögatas, sest rästik liugles otse ta varba eest üle tee. Issi ütles pärast emmele, et oleksime pidanud kohe ümber pöörama ja emme oleks pidanud mulle rästikut näitama, aga emme arvas, et see jääb issi ülesandeks.

Vanaema Anne ja ka puruvana on mul suvel külas käinud. Kui me neil idas järgi käisime ja linna tõime, siis vahepeatusena käisime Sagadi mõisas, sest mul oli igav autos ainult sõita ning ma tahtsin veidi ringi joosta ja samas polnud issi selles mõisas veel käinud, niiet kõik olid rahul. Pragu on vanaema Anne aga Saksamaal tädi Tiina perel külas ja ma andsin talle selged juhtnöörid kaasa, mida ta peab tooma mulle, kui tagasi tuleb…Saksamaa šokolaadi…rohkem ma ei soovinudki.

Juuli lõpus käisime emme tööl ka ja ma kasutasin olukorda loomulikult kohe ära….sõin nii palju kommi kui suutsin pakendist kätte saada (uskuge ma oskan neid avada), lisaks veel kooki ja seda kass Arturi koogi moodi asja. Emme ütles, et ma söön nii palju magusat, et tal on juba paljast vaatmisest süda paha.

30ndal juulil sai mu onutütar Evely 20 aastaseks ja me käisime teda õnnitlemas. Emme juba kodus ütles, et küll see aeg ikka lendab, et ta mäletab, kui nägi Evelyd esimest korda…hästi pisikese ja hästi tumeda pealisena. Noh aeg on siis tõesti edasi läinud, sest nüüd on ta kena sihvakas blondiin. Ma olen sageli segaduses, sest Evely on oma emme tädi Carmeniga nii sarnane, et kui minu emme näiteks ütleb, et mine Evely juurde, siis ma ei tea kumma juurde ma siis minema pean. Teistel muidugi nalja nabani.

Hetkel rohkem ei meenugi, millest veel võiks kirjutada, ent suvi pole ju veel kaugeltki läbi ning ma loodan, et palju toredat asjatamist veel ees, seda enam et ka issi puhkus alles algab. Eks ma millalgi lähitulevikus siis taaskord kirjutan Teile oma tegevustest. Seniks aga vaadake veel pilte. Need leiate siit. Tänud ka vanaema Annele ja tädi Kristile, kes samuti pilte on teinud.

Päikest!

Filed under Lihtsalt kirja pandud. Kommentaarid välja lülitatud

Juba juuni

Tere, tere…kindlasti on mõni Teist minust veidi puudust tundnud ja mõelnud, et miks ma midagi kirjutanud pole. Põhjus nagu ikka väga lihtne – tegevust, mida ühte päeva ära mahutada on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju, et lihtsalt pole aega, et sellest veel ka kirjutada. Ent püüan nüüd oma viga veidi siiski parandada.

Alustuseks soovin koos emme-issiga palju, palju õnne tädi Maritile ja onu Stenile pisikese Marioni sünni puhul ja Samuelile samuti õnnesoovid suureks vennaks saamise puhul.

Kui mäletate veel, siis eelmine kord rääkisin pikalt ja laialt oma haigla kogemustest ja haigustest. Kahjuks tuleb tunnistada, et need lood said veel lisa. Ma nimelt jäin aprilli lõpus veel ka kopsupõletikku ja sain oma elu esimese antibiootikumikuuri. Arstitädi arvas, et mul on isegi hästi läinud, et alles 2,5 aastasena. Emmet on need minu haigused igal juhul üsna araks muutnud ja nüüd kardab ta igat minu aevastustki, arvab, et äkki jälle mingi jama… Oh seda emmet küll!

Aga räägime, siis millestki lõbusamast, näiteks sünnipäevadest. Olen sattunud viimasel ajal nii mõnelegi.

Käisime tädi Kersti ümmargusel sünnipäeval mai alguses. Tore pidu oli. Ma ootasin terve päeva, et sinna pääseda. Küsisin emmelt pidevalt, et millal minema hakkame ja emme, siis näitas kella pealt millal. Seejärel jäin tükiks ajaks kella ette ootama, lootuses, et nii liiguvad osutid kiiremini….aga ei midagi. Lõpuks kutsus vana Anne mind plastiliiniga mängima, et aeg kiiremini kuluks. Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, küsisin ma loomulikult kohe torti, sest sünnipäev tähendabki ju torti.  Emme, aga seletas, et enne tuleb ikka soolast toitu süüa. Kui kell hakkas 9 saama, siis hakkasin mina ära väsima, ent nõus lahkuma ma ka polnud, enne  tahtsin ikka torti saada. Ja kui siis kella 10 paiku tort lauale toodi, läks mul nägu särama nagu päike (emme vähemalt kirjeldas seda nii). Sõin oma tüki ära, sõnasin, et homme jälle ning siis kamandasin kõik (emme, issi, taadu Endli ja vana Anne) autosse, sest nüüd võis lõpuks koju minna. Veel olin ma sellel õhtul ka tõeline tantsulõvi, nii kui bänd peale läks, olin mina tantsupõrandal koos emmega, vahepeal tantsisin ka vana Annega. Kui pillimehed pausi tegid, siis näitasid nad mulle ka oma pille ja ma isegi võisin neid veidi puutuda.

Üldse mulle muusika ja pillid ikka väga meeldivad, meil kodus juba pea terve orkestri jagu pille, näiteks pasun ja süntesaator ja kitarr ja ksülofon ja kui minu teha oleks, siis võiks neid veel olla.

Maikuusse mahtus ka sõberpoiss Siimu viies sünna, tema esimene juubel. Pidu toimus Siimu vanavanavanemate juures ja ilm oli neil tellitud väga ilus. Sõime ning mängisime ja nautisime kevadet. Paljud tädid imestasid mind vaadates, et küll ma olen ikka rahulik laps, et võin täitsa rahus ja omaette üle poole tunni liivakastis nokitseda. Noh jah, tuleb tunnistada, et vahepeal tegin emmele ikka kohaloleku kontrolli ka st hüüdisn emme ja tema pidi vastu hüüdma ja mulle lehvitama, sest mine sa muidu tea, läheb veel salaja mul kaduma.

Issil oli ka vahepeal nädalake puhkust ja siis käisime kõik koos huvitavates kohtades jalutamas ja veetsime lihtsalt toredalt aega. Kõige enam meeldis mulle käik Ääsmäe miniloomaaeda. Seal olid jänesed, sead, kitsed, lambad, kuked, kanad, kalkunid, paabulinnud, nandud, ponid ja veel palju loomi-linde. Neist nii mõndagi sai katsuda ja paitada ning isegi süüa anda. Ponidele meeldisin ma eriti, nad tulid minu ümber ringi ning nuuskisid ja uudistasid. Tädi rääkis, et nad loodavad minu küljest helkureid leida, sest neile pidavat väga meeldima neid küljest ära sikutada, aga mul ei olnud ühtki küljes. Aga mulle endale vaat et kõige rohkem meeldisid ikkagi majapidamises elavad kassid, tahtsin neid ka kinni püüda ja neile pai teha, ent nad olid minust väledamad. Emme-issi lubasid, et suvel lähme veel kindlasti sinna loomaaeda tagasi.

Haiguste tõttu pole ma aprillist alates lasteaias käinud. Arstitädi arvas, et operatsioon tegi mu immuunsüsteemi nõrgemaks ja seetõttu võtan kergemini haiguseid külge ja emme arvas, et kosume parem korralikult suve läbi ja alustame siis uue hooga augusti lõpust. Ent samas pole ma ka täiesti eemal lasteaiast, käime, kui ilm vähegi lubab, mu sõpradega ikka aias mängimas.

Viimasel ajal on mind väga hakanud loodus huvitama. Väljas käies otsin ja ajan taga igasugu putukaid ja mutukaid ning otsin kas ma näen lindusid ja korjan erinevaid taimi. Vahel unustan isegi emme, kui miskit põnevat silman. See on minu puhul üsna ebatavaline, sest tavaliselt ikka ühe silmaga jälgin, kus emme on.

Ongi vist olulisem kirja pandud. Eks ma loomulikult teen muidki asju. Näiteks õpin rattaga sõitma (hetkel on küll kella helistamine huvitavam kui väntamine), voolin, joonistan, lõikan paberist pilte välja või lõigun lihtsalt paberit, kleebin (nii paberit, ent ka makarone ja ubasid, selles viimases tehnikas tegin vanaemadele ja puruvanale emadepäeva kingitused ka) ja kui vähegi võimalus tekib, siis aitan issil ka kommiraha teenida.

Kes tahab minu tegevusi ka piltidelt näha, siis need leiate siit.

Eks kui aega on ja on millest kirjutada, siis kriban taas, seniks aga päikest Teile kõigile.

Filed under Lihtsalt kirja pandud. Kommentaarid välja lülitatud

Ahoi!

On taas aeg Teile oma tegemistest kirjutada. Kui eelmistel kordadel olen pidanud tõdema, et sündusi on olnud vähe, siis seekord tuleb tunnistada, et toimunud on nii mõndagi. Aga kõigest ükshaaval…

Esmalt soovin koos vanematega oma kallile tädipoeg Markile palju, palju õnne, ta saab täna nimelt kolme aastaseks.

Ma olen selle kuu aja jooksul üsna palju kokku puutunud arstitädidega, sest mul on olnud üks plaaniline haiglaskäik ja üks täiesti plaaniväline haiglasse minek.

Plaaniline arstitädide külastus oli adenoidioperatsioon, mis õnnestus esimese korraga, 23. märtsil, ära teha. Hommikul sõitsime emme-issiga lastehaiglasse, arstitädi vaatas mu ilusti läbi, et ikka oleksin tips-tops terve.  Loomulikult ma lasin seda teha, ilma, et oleks mingisugust protesti ilmutanud ja kui siis kabinetist välja tulime, ütles üks suurem tüdruk ukse taga minu kohta, et vaata kui tubli poiss, ei teinud ühtki piiksu (enne mind ikka kisasid nii mõnedki lapsed seal sees). Edasi läksime palatisse ja mulle anti mingisugust tabletti, mis tegi keele pehmeks ja jalad nõrgaks. Emmele tegi minu selline olek vägagi nalja. Kuna olin kõige väiksem, siis läksin kõige esimesena operatsioonile. Umbes tunnikese olin emmest eemal ja kui mind tagasi toodi, siis polnud olemine just suurem asi ja emmel võttis ikka tublisti aega, et mind maha rahustada. Siis ma magasin poolteist tunnikest ja peale seda oli tunne nagu polekski miskit toimunud. Hakkasin kohe toimeta ja haigla elu uurima ja loooooooooooooooooomulikult sõin häääääääääääääääääästi palju jäätist, mis issi meile tõi. Igaks juhuks jäeti meid ka ööseks sisse, kuigi mina oleks issiga õhtul koju läinud.  Järgmisel hommikul vurasime aga kõik kolmekesi taas koju tagasi. Emme oli mul siis vägagi väsinud olemisega, nagu ma aru sain ei õnnestunud tal kiletatud voodis eriti hästi magada.

Kui te küsite, kas operatsioonist oli ka kasu, siis mina ei oska öelda, aga emme teab rääkida, et ma nüüd magades hingan vaikselt (tuleb kohe kõrv suu juurde panna, kui tahad kuulda) ja enam ei norska ka. Niiet emmel on kasud sees.

Aga nüüd sellest plaanivälisest haiglasolekust. See oli parasjagu jama värk. Algas kõik  11.aprilli õhtul. Issi tuli koju ja mina jooksin talle suurest rõõmust vastu, aga sokid olid libedad ja ma kukkusin esiku põrandale. Valus polnud, nuttu ei tulnud ja unustasime asja. Ent paari tunni pärast hakkasin oksele ja muutusin üsna loiuks. Emme-issi hakkasid siis muretsema minu eelneva kukkumise pärast, sest kumbki täpselt ei näinud, kuidas ma kukkusin ja kas pea ka ära lõin. Igaljuhul tegi minu olek neile väga muret ja nad otsustsin kiirabi kutsuda. Kui arstitädi saabusid, siis vaadates mind nad arvasid ka, et peaks ikka lastehaiglas ära käima ja igaks juhuks üle kontrollima ja emme ja minu sõit kiirabiautos algas. Selg ees raami peal sõita oli üsna jama (ma istusin seal emme süles) ja kui me kohale jõudsime oli ka emmel üsna halb olla. Haigla vastuvõtu arstitädi vaatas mu üle ning arvas, et kuna elame Keilas, siis jätaks mind ööseks jälgimisele. Enne kui palatisse saime, tehti veel ka röntgenitoas mu peast pilti.  Pilt näitas, et kõik peas korras. Palatis hakkas mul taas halb ja öö peale läks ka kõht nii hullult lahti, et pidin üle sajaaasta taas mähkut kasutama. Selleks hetkeks oli selge nii emmele kui arstidele, et asi pole kukkumises vaid hoopis on kõhuviirus. Hommikul saime ka diagnoosi…rotaviirus. Kuna aga mitte miski mul sees ei püsinud, sain pidevalt voolikust käe kaudu juua ja koju meid ei lastud. Palavik hakkas ka minule tüüpiliselt kõrgustesse ronima. Enesetunne oli kehv, mis kehv ja suurt peale magamise ma mitu päeva  ei teinudki. Lõpuks teisipäeval arvas arstitädi, et emme-issi saavad minuga ka kodus juba hakkama ja meid lubati koju. Kodus, kui kõhuhäda hakkas taanduma, saabus köha ja nohu. Emme arvab, et põhjus, miks ma seekord nii tõbiseks jäin on taas hambas. Viimane kiku upitab oma kaht viimast otsa välja ja mul on ju kombeks hamba tulekute ajal ikka korralikult haige olla. Mis veel haiglasse puutub, siis emme isegi harjus nende kolme ööga selles kiletatud voodis magama.

Eks ma selle rotaviiruse ja köha-nohu lasteaiast sain. Peale adenoidioppi olime kaks nädalat veel täitsa kodused ja siis läksime kolmeks päevaks aeda ja oligi haigus platsis. Muidugi pole ma ainuke rühmas, kes on haige, viimastel päevadel on minu rühmas kohal käinud 2-4 last 20-st. Viirused on teinud üsna puhta töö.

Lasteaia kohta on veel üks naljakas lugu rääkida. Meil emmega on selline kokkulepe, et mina luban tal ära käia lasteaiast tingimusel, et ta tagasi tulles mulle midagi head toob (soovitatavalt  kommi). Aga emme arvates on ebaviisakas vaid minule head tuua ja teised lapsed vesiste suudega jätta, seega toob ta alati nii, et igaüks saaks veidi maitsta. Ja nüüd juba mu rühmakaaslased ootavad, millal mu emme lahkub ja veel enam, millal tagasi tuleb ja vahel tundub emmele, et nad rõõmustavad tema saabumise üle isegi enam kui mina.

“Tänu” haiglale ja arstitädidele peavad mu kallid vanemad nüüd pidavalt kannatama arstimänge. Ma teen neile süsti, võtan verd,  panen plaastrit (plaastriks kõlbavad väga hästi mu kleeperaamatute kleepekad,  mida usinalt välja tõmban, sest emme on loobunud mind takistamast), käsin neil kurku näidata jne, jne. Piltidelt võite näha, et mul on õhupall ümber pea. Selgituseks -  see on see pähepandav nina-kurgu-kõrva arsti tööriist.

Ongi vist kõik olulisem kirja pandud ja aeg lõpetada. Pilte on ka veidi, need leiate siit. Head uudistamist ja olge ikka tublid!

Filed under Lihtsalt kirja pandud. 1 Comment

Viimase talveõhtu jutt

Mõtlesin, et kirjutan Teile taas veidi, kuigi eriti palju polegi viimasel ajal toimunud. Me oleme emmega üsna kodused, kuna valmistume üheks üsna suureks asjaks. Mul on nimelt ees adenoidioperatsioon. Emme on mulle sellest veidi rääkinud, aga päris täpselt ma ikkagi ei tea, mis mind ees ootab (õnneks vist). Eks ma siis, kui see mööda saab, kirjutan Teile, mis toimus.

Esimese asjana tahan koos emme-issiga tädi Nele-Riinule ja onu Villule soovida palju-palju õnne pisitütre sünni puhul.

Veebruaris igasuguste haiguste vahele sain mõned päevad ka lasteaias käidud. Ja see lasteaiaga harjutamine on ikka väsitav, sest on nii palju uusi asju, mida pean õppima ning meelde jätma ja samas on ikka väga raske emmet ära lubada. Veidikeseks ajaks ehk õnnestub, aga kui ta on ära pikemalt, siis läheb mul meel mõruks. Ehk aprilli lõpu poole saab edasi harjutada, sest märtsis otsustas emme lasteaeda boikoteerida (põhjuseks ikka eelpool mainitud sündmus).

Veebruaris oli ka palju sünnipäevi – taadul, emmel, sõpradel Rolandil, Kristiinal ja Rometil. Kahjuks sain käia vaid Kiku sünnipäeval, sest teistele minekut takistas taas tervis. Aga Kristiina sünnipäev oli tore, sest ta oli isegi Lotte endale külla kutsunud ja siis me mängisime, laulsime, joonistasime ja sõime torti koos temaga, maru vahva õhtupoolik oli.

Vastlapäeval olin ka nohune ja seepärast ei saanud liugu laskma minna, aga vastlakukleid pistsin sellegi poolest mõnuga.

Emme ja issi on minuga veidi hädas, sest ma ei taha väga enam oma voodis magada vaid eelistan nende voodis laiutada. Vahel mahume kõik kolmekesi sinna, aga vahel kolib emme ka minu voodisse. Noh tal veidi raske on oma jalgu ära mahutada (voodi pikkus on 140cm), aga väidetavalt on seal mugavam, kui kõik koos külakuhjas magada.

Minu hetke suurimaks hobiks on puslede kokkupanemine. Nende kallal võin ma pikalt nokitseda. Emme on mulle neid nüüd juurde ka muretsenud, sest tal vist sai kõrini kogu aeg ühtesid ja samasid pilte kokku panna. Ma ju ikka kaasan emme ka mängu, et tal igav poleks.

Pilte oleme me praegu vähe teinud, aga mõned ikka, need leiate siit.

Ega suurt rohkem oskagi praegu kirjutada. Kui midagi enamat toimuma hakkab, siis annan kindlasti teada.

Ilusat kevade ootust kõigile!

Filed under Lihtsalt kirja pandud. 1 Comment

Väike aruanne minu tegemistest

Tervitused….mina taas siin…tean, tean, et pole Teile ammu kirjutanud, aga ootasin, et koguneks rohkem asju, millest pajatada.

Põhiteema on olnud siis lasteaed. Jõudsime sinna nädal hiljem, kui algselt planeeritud, sest enne ei saanud tõvest võitu. Kohe alustuseks ütlen Teile, et mulle meeldib lasteaias…ent selle juures on väikene konks…mulle meeldib seal koos emmega. Aga nagu ma olen hakanud aru saama, siis temal pole plaanis seal koos minuga käima hakata. Ja see mõte mulle kohe üldse ei sobi. Nüüd mu kallid vanemad püüavadki mind lasteaias kodustada ja püüda mulle selgeks teha, et pean seal olema oma rühmakaaslaste ning kasvatajatädidega. Kõige rohkem hetkel meeldib mulle lasteaias muusikatund ja meie muusikaõpetaja, tädi Kati, on igati lahe, sest tal on täitsa oma ja täitsa päris kitarr. Tore on ka liimida, plastiliiniga voolida ning värvidega plätserdada. Aga süüa mulle lasteaias eriti ei meeldi….emme loodab, et see siiski ajapikku muutub.

Olen tegelenud viimasel ajal taas jõudsalt ka kasvamisega, mõelge veel vaid mõned sentimeetrid ja enam ma polegi alla-meetri-mees. Rääkides kasvamisest võin taas Teile kõnelda ka hammastest. Need jälle tulevad ja ajavad nii mind kui mu vanemaid parasjagu hulluks. Emme juba kurdab, et ööd meenutavad minu titapõlve öösid ja tema sellest just vaimustuses pole.

Emme jutu järgi oli täna öösel juhtunud üks kentsakas asi. Ma vist nägin nii põnevat ja tegusat und, et maandusin emme-issi ja enda voodi vahele põrandale (kuigi mu voodil on üsna kõrged servad, siis need mind ei pidurdanud). Kuidas täpselt kõik juhtus jääbki saladuseks, sest me vanematega ju magasime sügavalt ja mind see õhulend lõpuks ei äratanudki üldse ülesse, emme tõstis mu voodisse tagasi ja mina magasin aga õndsalt edasi. Läks vist õnneks.

Aga räägiks siis veel mõnest toredamast asjast. Me nimelt käisime jaanuaris ka vanavanaema 85-aasta juubelil. Mina kutsun teda puruvanaks ehk lihtsalt puruks. Selle väljendi laenasin ma oma sõpradelt Siimult ja Rometilt, kes niimoodi oma vanavanavanemaid kutsuvad. Ma loodan, et nad väga ei pahanda. Aga niimoodi on ka tunduvalt lihtsam, sest kujutage ise ette, et mul on kaks vanaema ja kaks vanaisa ja siis veel vanavanaema….ma lähen ju nende vanade meelde jätmisega suisa-lausa hulluks. Aga tagasi juubeli juurde. Me kinkisime talle minusuuruse kommikarbi, sest ta on sama suur maiasmokk nagu meie issiga. Lisaks kommikarbile musitseerisin ma talle oma süntesaatoriga (kõige toredamad kingitused on ju ikka enda tehtud). Tore oli selle päeva juures veel see, et ma nägin mitmeid sugulasi.

Olen aega veetnud ka oma kallite vanavanematega. Tallinna vanaemaga ehitasime ühel nädalalõpul suuuuuuuuuuuuuuure lumememme, kes mind siiani nende õues ootab. Ka vanaema Anne käis mul külas. Temaga lõikasime paberist loomi ja linde välja ning kleepisime neid siis suurema paberi külge (see üks mu meelistegevusi praegu, eriti lahe on papagoisid kleepida) ja ehitasime emmele-issile klotsidest majasid. Aga kuna ma olen viimasel ajal muutunud üsna emmekaks, siis tuleb neil mind ikka aeg-ajalt lohutada, kui mulle meenub, et emme on kuskile ära läinud. Ent nad saavad sellega tavaliselt hästi hakkama.

Eile aga käisin oma sõbral Martinil külas, sest ta sai aastaseks. Oi küll tal oli seal palju uusi ja huvitavaid mänguasju, ent kõige toredam oli siiski DJ-d mängida, miksisin seal muusikat nii mis jaksasin. Tädi Enekesele väga suur aitähh ülinämma tordi eest.

Ongi vist tähtsamad asjad kirja pandud. Pilte vaadake siit (tänan piltide eest ka tädi Maid). Ja eks ma püüan Teile mingi aja pärast taas oma tegemistest jutustada.

Filed under Lihtsalt kirja pandud. Kommentaarid välja lülitatud

Head uut aastat!

Sellel aastal nägin ma täiesti oma silmaga kuidas uus aasta tuli….suure pauguga tuli ja see mulle vääääääga meeldis.

Üldse oli uusaasta öö unustamatu, seda ka emme-issi jaoks. Emme nimetas seda ööd isegi 2,2 aasta kõige hullemaks. Asi iseenesest lihtne. Jäin nädala alguses tõbiseks (eelviimane hammas ka punnitab välja) ning uusaasta öösel oli nina nii kinni, et magamisest ei tulnud suurt miskit välja. Emme-issiga küll püüdsid koduste vahenditega mu enesetunnet parandada, aga üsna edutult. Nad said küll jah magada, aga üsna jupiti, nii tunni kaupa. Ja tõsi see on, et nii sagedasti ei kiusanud ma neid isegi oma rõõmsas imikueas. 1. jaanuaril läks issi siis rohtude jahile ainsasse avatud apteeki Tallinnas ja naases üsna kopsaka saagiga. Igaljuhul on mul täna olemine oluliselt parem kui mõne päeva eest.

Mul on üks suur ja tähtis uudis veel. Issi nimelt sai enne jõulu telefonikõne, kus linnavalitsuse tädi teatas, et täitsa mulle on pakkuda üht lasteaia kohta. Me siis käisime vanematega uurimas lasteaeda ning meile meeldis ja 5. jaanuarist peaksin ma seal nüüd käima hakkama, ent karta on, et haiguse tõttu lükkub alustamine veidi edasi. Ootan minekut väga. Kui emme küsib minult kas tahan lasteaeda minna hakkan kohe samme ukse poole seadma.

Kui veel jõulusid meenutada, siis see oli meil üsna kiire aeg. Me käisime Keila linnavalitsuses jõulupeol ning siis oli veel loovustunni jõulutund ja emme tööl oli ka emme kolleegidega väike pidu. Ning kõikjalt sain ma ka kommi ja kinki. Meil on magusaga muretu vist järgmiste jõuludeni.

Jõululaupäeval käis meil ka jõuluvana, aga mina temaga kahjuks ei saanudki kokku, sest ta hüppas just siis läbi, kui issiga väljas olime ja pani kingid kuuse alla. Ent kingid olid vägevad. Ma sain autosid ja raamatuid ja parkimismaja, ent kõige lahedam oli siiski pisike süntesaator (ehk pimm-pimm, nagu mina seda kutsun). Selle ma võtsin jõuluajal ka vanaemade ja vanaisade juurde kaasa, kui neil külas käisime ning demostreerisin neile oma pillimängu oskust. Aplaus oli kõva.

Pilte sai ka tehtud. Need leiate siit. Peale issi-emme tänan veel ka vanaema Annet ning emme kolleege, kes samuti pilte tegid.

Lõpetuseks soovin Teile ilusat ja edukat 2009 aastat. Et paljud Teie soovid täituksid…

Filed under Lihtsalt kirja pandud. Kommentaarid välja lülitatud

Päkapikud on põhilised

Jaaaaa….need väikesed punaste mütsidega mehikesed on lahedad tegelased. Nad toovad mulle pea igal öösel igasugu toredaid asju, nii söödavaid kui muid. Noh jah…kahetsusega pean tunnistama, et on ka hommikuid, kus sussi sees pole miskit ja siis emme seletab midagi pahandustest ja jonnist….mina teen siis nägu, nagu ei mõistaks ma miskit, millest emme räägib.

Loomulikult on, lisaks päkapikkude ilmumisele, viimase kuu aja jooksul juhtunud ka mõnda muud.

Üks sündmus oli kohe eriti kurb. Meie kiisu Tont jäi väga haigeks ning suri. Ta oli juba üsna eakas, aga kurb on sellegi poolest. Ikka mõni päev küsin emme käest, kus kiisu on.

Aga nüüd siis ikka rõõmsamatel teemadel.

Eelmises blogis lubasin Teile täna kirjutada oma ametliku pikkuse ning kaalu (nö arstitädi tulemused). Kaalu oli 16 kg ja pikkust 90,5cm. Seega aastaga on lisandunud 5 kg ning 11,5 cm. Tegelikult on kuuga nüüd pikkust veelgi tulnud. Emme muudkui vaatas, et äkitsi kõik mu püksid mulle kukekaks jäänud ning mõõtis mind täna hommikul uuesti ning sai tulemuseks juba 92,5 cm. Vut nii! Vaja ruttu emmest pikemaks kasvada. Mis puutub veel arstil käimisse, siis nagu arvata oli, sain ka vaktsiinisüsti, ent selle peale ei teinud ma piiksugi ja oma tubliduse eest sain hoopis kommi. Nüüd peaks nende süstidega olema üsna mitmeks aastaks rahu.

Novembri keskel käisme Kaisat õnnitlemas, sest ka tema sai kahe aastaseks. Pidu toimus ühes mängutoas, kus ma polnud varem käinud ja seetõttu seal tegevust jagus. Kõige lahedam oli aga loomulikult tordilt küünla puhumine ning tordi söömine.

Kodustel päevadel käin ma emmega lasteaiaväravas piilumas, mis teised lapsed seal ka huvitavat teevad. Ma alles tutvun asjaga, mängima pole veel läinud, aga küll jõuab ka seda teha.

Üsna palju oleme käinud ka Hiirekese mängutoas. Küll loovustunnis, küll karnevalil ning ka beebikooli loengutel. Loovustunnis tegin ma koos emmega issile isadepäevaks pliiatsitopsi värvilistest kividest ning merekarpidest. Issile meeldis ja nüüd hoiabki ta kõiki oma pliiatseid ning pastakaid seal sees. Kadri karnevaliga oli küll veidi nutune lugu, sest see sattus sellele pühapäevale, mil oli lumetorm ja me emme-issiga olime ainukesed külalised, aga ega meil sellepärast vähem lõbus polnud. Beebikooli kahe loengu teema oli “Jonn”. Noh kui te arvate, et seal õpetati meid,lapsi, kuidas paremini jonnida, siis te veidi eksite. Seal õpetati emmele hoopis kuidas minu jonniga toime tulla. Eks ta siis nüüd vahel proovib ka õpitut rakendada. Oh kui emme vaid teaks, et ma pole oma jonnimootorit veel poole pealegi käivitanud.

Ongi vist huvitavamad seigad taas kirja pandud. Veidi on ka pildistatud, need leiate siit.

Aga nüüd jääbki mul üle teile soovida ilusat jõuluootust ja head vana aasta lõppu. Karta on, et selles aastalõpu siginas-saginas ma enam Teile kirjutada ei jõua. Seega kohtumiseni uuel aastal.

Filed under Lihtsalt kirja pandud. Kommentaarid välja lülitatud

Kaks nagu naks

Ma olen nüüdseks kaheaastane olnud juba üle nädala ja täna on täpselt see päev, millal saab kaks aastat sellest, kui endale nime sain. Eks ma pean taas vabandama, et pole Teile ammu kirjutanud, aga püüan kohe seletada ka, miks nii on juhtunud.

Oktoobrikuus oli nii toredaid sündmusi, kuid ka selliseid, mis oleks võinud olemata olla.

Kuu alguses käisime sünnipäevadel. Tädi Birgit sai taas aasta nooremaks ja nagu ikka, oli hästi lahe pidu. Samuti sai Iris kaheaastaseks ning me külastasime Rakvere. Kuna meil emme-issiga oli Keilast üsna pikk maa Irise kodulinna, siis peost mängutoas saime üsna vähe osa võtta ning see kurvastas mind veidi. Aga pidu ise oli tore. Me lasime liugu ja ehitasime klotsidest igasugu asju ning kõige enam meeldis mulle Irise väikese õe Agnese turvahälli kiigutada. Mulle üldse pisikesed titad meeldivad, aga emme ei luba mul neid väga patsutada ja sülle võtmisest ei tasu rääkidagi. Hiljem käisime ja tutvusime veel ka Rakvere linnusega ning vaatasime üle ka selle suuuuuuure pussa-pussa looma, mis neil seal linnuse nõlval ilutseb.

Aga peale Rakvere sõitu jäin ma haigeks. Kõrge palavik, veidi nohu ja muid ebameeldivusi. See oli esimene haigestumine, veidi enne sünnipäeva tabas mind aga sama jama veel ka teist korda. Niiet osad sünnipäevapeod pidime lausa edasi lükkama. Karta on, et üks suur põhjus nendeks haigestumisteks olid taaskord mu hambad. Kasvatan siiani oma alumisi tagumisi purihambaid, need siukesed suured jurakad, et võtab aega enne, kui lõplikult välja ilmuvad. Emme igaljuhul ootab pikkade silmadega seda aega, kui mul kõik 20 kiksi suus on, sest mul on see hammaste tulek ikka üsna karm. Muideks haiguse ajal ma avastasin, et suureks on ikka üsna tore saada, sest palavikualandamiseks ei topita enam küünlaid tagumikku vaid antakse maasikamaitselist magusat möga, mis on tunduvalt meeldivam.

Aga räägin siis nüüd pikemalt oma sünnipäevast. Ma olen õnnelik laps, sest mul on nii palju sõpru, ent negatiivne asja juures on see, et kõik korraga nad meile külla ei mahu. Seega tuli pidada mitu pidu.

Kõige esimesed külalised saabusid juba nädal varem. See on selline naljakas lugu. Kui mu emme oma ristiema tädi Küllit mulle külla kutsus, siis jäi tädi Küllile meelde kolmapäev, kuupäeva oli ta täitsa ära unustanud, aga kõige lähem kolmapäev oli 22. oktoober ja siis nad koos Karl-Joosepiga mind õnnitlema tulidki. Emme oli nende tulekust väga üllatunud, aga lõppkokkuvõttes kujunes sellest üsna meeleolukas õhtu.

Sünnipäeva eelõhtul tuli üle pika aja vanaema Anne meile ja ta jäi päris mitmeks päevaks ning aitas meid emme-issiga läbi pidustuste. Tänud talle!

Sünnipäeva hommikul laulis emme mulle, kui ärkasin ja looooomulikult sain kingitusi ka. Mu mänguasjakollektsioon täienes püstoli ja puldiga auto võrra ning eriti lahe kink oli vesivärvid, millega ma nüüd hoogsalt möksin. Õhtul tulid mulle külla onu Imre perega ja tädi Janne, keda ma polnud vaata et sada aastat näinud, kahju vaid, et Gregor tal koju jäi.

Mõned päevad hiljem oli siis vanaemade-vanaisade pidu. Ega seda ju mul sageli juhtu, et saan korraga koos möllutada vanaema Anne, vanaema Vaike, vanaisa Reinu ja vanaisa Endliga, seega see õhtu oli SUPER.

Laupäeva õhtul oli korter aga rahvast veel rohkem täis, sest külla saabusid Romet ja Siim koos tädi Birgitiga, Kristiina koos tädi Kristiga, Kaisa koos onu Elari ja tädi Aidiga, onu Rein ja tädi Liis ning onu Ringo. Õhtusse sagimist jagus ja emme märkis, et vaat kui tore, mänguasjad said veidi tuulutamist, sest teate ega ma ise oma asjadega eriti ei viitsigi mängida. Vahel mõni köidab veidikeseks ajaks aga päris asjad on ikka tunduvalt põnevamad. Hetke lemmik mul näiteks emme mikser, mida ma köögikapist pidevalt minema tassin ja siis püüan sellega korteris kõiki asju vahustada (ma olen näinud, et emme selle masinaga nii teeb).

Mõned päevad tagasi pidasime ära ka väikestega sünnipäevapeo, selle, mis õigel päeval ära jäi. Mul olid külas Martin tädi Enekesega, tädi Evelin, Emma Ria tädi Annelyga, Samuel tädi Maritiga ning Sander tädi Maarjaga. Kuna mina olin sellel peol kõige suurem, siis pidin ka hoogsalt korrapidajat mängima. Suurtele tegi see millegi pärast väga-väga nalja.

Tegelikult oli ikka hirmus vahva, et nii palju pidusid oli, sest ma sain igal peol küünalt puhuda ja see tegevus rokib sajaga. Ma puhuks iga päev küünalt koogilt ära, aga emme pole millegipärast sellise diiliga väga nõus.

Igal juhul tänan ma kõiki, kes külas käisid ja ekstra suured tänud ka kingituste eest.

Samuti loodan, et need mu sõbrad, kes erinevatel põhjustel pidustustel ei osalenud ka ikka lähiajal mulle külla tulevad.

Kahese verstaposti strateegilisi mõõte mul veel hetkel pole (noh neid, mis nö ametlikult kinnitatud oleks), sest arstitädi juurde lähme alles esmaspäeval. Emme ütles, et saab süsti kah, kui ikka terve olen, aga ma püüan seda mitte karta. Eks ma siis panen oma kaalu ja pikkuse ja muu arstitädi info Teile kirja järgmine kord.

Kindlasti tahate Te näha ka toimunud sündmustest fotomaterjali. Pildid leiate siit. Seekord on pilte kogunenud üsna palju. Lisaks emmele ja issile, on klõpsutanud ka tädi Maila ning vanaema Anne. Ütlen neile selle eest aitähh.

Enne veel kui lõpetan, siis tahan oma kallile vanaema Annele palju palju õnne soovida, sest ta saab homme, 8. novembril, taas aasta nooremaks. Musid ja kallid!!!!

Aga olege siis korralikud ja tublid, sest kõlakad käivad, et olla juba punaste mütsidega pisikesi tegelasi liikvel nähtud.

Filed under Lihtsalt kirja pandud. Kommentaarid välja lülitatud

Äksionit täis septembrikuu

Kui Te vaid teaksite palju kolistamist, müristamist, lõhkumist ning remontimist viimastel nädalatel meie korteris olnud on. Seda põhjustas veetorude vahetamine.

Ühel päeval tulid onud meile külla ja hakkasid haamri, sae ning muude tööriistadega seina lõhkuma. Ma kohe uurisin huviga seda asja ja hiljem tahtsin isegi sama tegevust harrastada, ent siis kukkus emme keelama. Pole ma siiani aru saanud, miks ta mind keelab, aga onudele ei öelnud midagi. Vist taas mingi emme kiiks…

Noh kui aus olla, siis seda mürgeldamist korteris ma päris oma silmaga väga palju ei näinudki, sest ma sõitsin peaaegu kaks nädalat igal hommikul vara issiga linna vanaisa ja vanaema juurde. Nagu taeva kingitusena teatasid vanaema ülemused septembri alguses, et ta ei pea kolm nädalat tööle tulema vaid peab puhkama. Ma siis aitasin tal seda teha (puhata noh). Ja meil tegevust jätkus. Sügiseti on majas ja aias väga palju toimetamist – vaja õunu ning ploome korjata, taimedele mulda vedada, muru niita, puid tuppa tuua jne. Aga noh kuna ma olen ikkagi laps, siis pean ma suure töö tegemise kõrvalt muidugi ka puhkama ja mängima. Mängimas käisime vanaema-vanaisa maja lähedal asuval mänguväljakul, seal saab turnida, liugu lasta ning liivakastis mängida. Mulle kohe nii väga meeldis seal, et vanaemal oli mind raske koju saada, kuid tavaliselt meelitamine aitas (näiteks jäätisega…peab tunnistama, et sageli olen vägagi ära ostetav).

Mõned päevad tagasi jäin ma vanaema-vanaisa juurde tervelt kaheks päevaks ning kui emme-issi mind lõpuks pühapäeva õhtul koju tõid olid nad korteris niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju ümber korraldusi teinud. Nad olid minu toa hoopis teist värvi värvinud ning muidki muudatusi seal teinud. Aga hoopis suurem asi oli see, et nad olid magamistoa ja issi töötoa omavahel ära vahetanud ning uues magamistoas oli ka remont tehtud. Paistis, et sellel ajal kui mina vanaema-vanaisaga lustisin, olid emme-issi usinalt tööd teinud.

Samal õhtul ootas mind kodus ka esimene sünnipäeva kink (kes veel ei tea või on ära unustanud, siis tuletan meelde, et mul tuleb mõne nädala pärast teine sünna). Emme ja issi kinkisid mulle – need, kes mu issit tunnevad ei tohiks imestada selle kingi üle – päris oma sülearvuti. Ma ütleks kohe, et tegu on üsna ägeda pilliga. Ma saan muusikat kuulata, uusi katalooge teha ning vanadel nimesid vahetada. Samuti oskan ma läpakaga teha selliseid asju, mida emme-issi ei oska ning lõpuks, kui arvuti on kokku jooksnud, peavad nad minu tarkust tunnistama ning lihtsalt juhtme seinast välja tõmbama. Nagu mu vanatädi Laine nentis, olen ma samasugune tehnikamees nagu issi ja vanaisa Endel.

Panen Teile vaatamiseks ka mõned uuemad pildid. Need leiate siit. Kõige uuemaid ei saa panna,sest kolimisega on fotoka kaabel peitu pugenud ja pildid on aparaadis kinni. Loodetavasti leiame selle juhtme varsti üles.

Aitab siis küll tänaseks jutust. Ilusat oktoobrit Teile.

Filed under Lihtsalt kirja pandud. 1 Comment

Sügiskuu ongi käes

Selle aasta suvi möödus kuidagi eriti kiiresti ja võib isegi öelda, et see oli kuidagi eriti lühikene. Ent samas pole mõtet vist väga ka kurvastada, sest septembri alguses käivitus taas loovusring ning ka mu sünnipäev hakkab juba mägede tagant paistma. Ning kindel on ju ka see, et järgmine aasta tuleb jälle suvi

Enne septembri saabumist oli aga augustikuu ning meil oli emme-issiga selles kuus samuti palju toredaid tegevusi ning toimetusi. Meil käis vanavanaeme Emmi soolaleival. See on üsna suur sündmus, sest ta elab tavaliselt ühes väikeses linnas ning pealinna kanti satub ikka vääääga harva. Meil oli tore õhtu, tutvustasin talle korterit ning oma mänguasju ja me kõik imetlesime rõdult kuidas suured õhupallid meie majast mööda lendasid (mõned olid kõrgel, ent mõned olid nii madalal, et mulle tundus nagu saaksin neid kohe käega katsuda).

Järgmisel päeval käisime aga vanatädi Mai ümmargusel sünnipäeval Kaval-Antsu Talus. Oh kus seal oli mul tegevust. Ma väsitasin emme, issi ja vanaema Anne õhtu lõpuks ikka korralikult ära, kuna nad tahtsid ilmtingimata mu asjatamistel silma peal hoida. Seal oli igasugu huvitavaid vanaaegseid tööriistu (näiteks ader ja vokk), millega mängida ja suur veskikivi, mida ma püüdsin tõsta, aga veel ei käinud jõud üle. Samuti tahtsin veidi DJ-d mängida ja näppisin bändimeeste tehnikat, aga see ei lõppenud väga hästi. Kui hirmus pinin lahti läks, niiet kõrvadel oli valus, siis sain aru, et nüüd on viimane aeg emme selja taha peitu joosta ja teha nägu, et mina ei tea asjast midagi.

25. augustil sai mu sõbranna Emma aastaseks ning me käisime emmega teda õnnitlemas, koos meiega olid veel Martin tädi Enekesega ning tädi Riina Annaliisa ning Rolandiga. Uskuge mind kui 5 last koos on, siis on möllu ja mängu taevani. Emme oli minuga veidi sellel sünnipäeval hädas, sest hetkest kui ma nägin, et laual on viinamarjad, olid kõik teised söögid üsna out. Küll ta proovis ning meelitas, aga mina jäin endale kindlaks. Viinamarjad ruulivad!

Peale Emma sünnipäeva aga jäin ma tõbiseks, põhiline jama oli nohune nina, aga ega see üldine enesetunne ka just super polnud. Issi oli samal ajal samasugune, niiet põdesime koos. Kurb selle haiguse juures oli see, et ma ei saanud tädi Külli ümmargusele sünnipäevale minna. Aga me olime issiga lahked ning et emme meie haiguse pärast kannatama ei peaks, andsime talle vaba õhtu ja saatsime ta lõbutsema. Emmed peavad ikka ka vahel puhkama.

Septembri alguses oleme juba ka külas käinud, mu sõber Sander sai aastaseks ja käisime loomulikult ka teda õnnitlemas. Tegelikult kui viimasele kuule tagasi vaadata, siis märksõna ongi sünnipäevad, neid on ikka kohe kuhjaga olnud. Aga see on tore, sest külas ja sünnipäeval on vahva käia.

Kui te teada tahate, mida ma, lisaks külas käimistele ja külaliste vastu võtmisele, veel teen, siis võin öelda, et hetkel on käsil kaks põhitegevust -  sõnavara laiendamine ning mähkudest vabanemine. Mõlemad edenevad üsna hästi.

Et mu jutt ikka illustreeritud ka oleks, siis vaadake pilte siit.

Ega hetkel vist rohkem midagi polegi kirjutada, seega tõmban otsad tänaseks kokku. Olge tublid!

Filed under Lihtsalt kirja pandud. Kommentaarid välja lülitatud